Lugu sellest, kuidas me endale varastatud auto ostsime

Tere!

Siinpool Mairo ja minu esimene postitus. Nädal aega Austraalias oldud – check; politseijaoskonnas käidud – check; pokris istutud – check! Okei-okei, viimane oli nali, aga politseiga on meil seoses auto ostuga tegemist olnud küll. Sellest, kuidas ja mis täpselt juhtus, räägin Teile kohe järgnevalt…

Võõrale maale maandudes selgus õige pea, et paljad jalad ei vea meid kaugele ja abi tuleks otsida mõnelt neljarattaliselt, mis vähendaks jalavaeva. Muidugi võiks kasutada ühistransporti või veel parem – jalgratast, aga alguses kui keskkond on võõras, on parem alternatiiv siiski auto. Niisiis sai algust tehtud autootsingutega. Küsisime kohalikelt, kus, kes ning mida müüb, et leida enda jaoks see kõige sobilikum ja mõistlikum liikur. Külastasime autoplatse ja  käisime vaatamas eraisikute pille. Seljakotirändurite vaatevinklist oli valida:

  • universaal – liiga vanamoodne ja kole;
  • maastur –  võrreldes sõiduautoga kallis ülalpidamine;
  • hipibuss – luksus;
  • haagiselamu – backpackerite märg unenägu.

Autoplatsilt ostetud autole antakse kaasa garantii, kuid selle pikkus sõltub müügiplatsist. Väidetavalt on nendel pillidel tehniliselt kõik heas korras ja murevaba. Vähemalt seni kuni väravast välja veered, edasi ei tea… Muidu ilusti poleeritud, vahatatud ja üles mukitud. Kõik on ilus, aga kui näed hinda, siis paneb pead kratsima, sest hinnad on väga suursugused ja õhku täis.

Eraisikud müüvad oma neljarattalisi põhiliselt Kummipuus.  Sinna lisandub iga tund ja minut uusi pakkumisi. Garantiid pole ja ostad seda mida näed. Hinnad on varieeruvad ja sõltuvad väga palju läbitud kilometraažist. Eestis olles keegi naljatas, et ostetud summa eest saab sama palju kilomeetreid läbida – ma oleksin optimistlikum selles osas, aga tont seda teab! Spidomeetri kerimise kohta pole midagi kuulnud, pigem harv juhus võrreldes Euroopaga. Kõige magusam koht on hinnad, mis paistsid juba märksa taskukohasemad.

Linnapildis on enamjaolt jaapanlased, korealased ja kohalikku tõugu Holdenid, mis eurooplase jaoks on Opel, ei-ei mitte maine pärast, vaid kloonitud. Kuna küttehind on madal: ca 0,95- 1,2 AUD (0,80 eurot); diisel  1,1 AUD (0,74 eurot), siis suur kubatuur ja V-mootorid on tavalised siin maal. Suurem osa autosid on kõik automaatkäigukastiga ja bensiinid. Meie kriteeriumid sai paika pandud nii:

  • universaal –  vajadusel saame autos ööbida;
  • bensiin – kuna diisel on kapriissem ja küttehind ei tapa;
  • automaat – keskkond soosib, muidu maal sõites sobiks hästi ka manuaal;
  • kliima – turgutab palava eest ja hoiab hinge sees;
  • püsikiirusehoidja – läheme liiga mugavaks ära vist…;
  • autovärv – mida heledam, seda parem; ideaalis valge, et end päikese eest kaitsta;
  • mitte nahksisu – et mitte naks-naks tooli külge kleepuda;
  • läbisõit – mitte rohkem kui 200 000 km;
  • hinnaklass –  2500 AUD ehk 1680 eurot, esimeseks autoks küll ja veel.

Backpacerite kohta liiga nõudlikud, aga proovida ju võib…

Õnneks oli sõber Andro oma meeskonnaga meile suureks abiks, nõustudes meid autodeni transportima ja aidates neljarattaliste vahel valida. Potentsiaalsetest kandidaatidest jäi esimesena silma Toyota Corolla luukpära, millel oli kõik hea, aga rihmad vilisesid ja tahtis lähiajal suuremat hooldust. Seega jäi see variant tagavaraks. Gumtree’s surfates jäid silma veel Subaru Liberty ja Ford Focus. Kuna viimasest oli meil positiivne kogemus, siis leidsime, et miks mitte sõita aastakese oma vana tuttavaga. Leppisime ajad kokku, sõitsime vaatama. Mõeldud-tehtud.

Esimesena jäi tee peale Subaru. Kõik tundus nii nagu peab, sõitis ja pidurdas, väheste iluvigadega, seest korralik, vaikne veermik, aga siis… mõni asi ei klappinud meie check-listiga.Tegemist oli sedaan kerega, mhh! Nii ei lähe kuidagi, kuidas me hädaolukorras uinakuid teeme siis? Õnneks oli tegemist suurema autoga ja esiistmeid sai niimoodi alla lasta, et autos saab täies pikkuses magada esi- ja tagaistmetel. Oleme rahul sellega mis on, liiga sinisilme oleks olnud oodata ettekirjutusele täpselt vastavat autot.

Meie väljavalituks osutus:

  • Subaru Liberty RX;
  • 2001. aasta väljalase;
  • sedaan;
  • 2.5 l bensiin;
  • kütusekulu: linnas kuni 12 l/100 km; maanteel 8 l/100 km; keskmine 10 l/100 km;
  • läbisõit 230 000 km;
  • nelikvedu;
  • värv: väljakutsuvalt punane;
  • automaatkäigukast;
  • püsikiirusehoidja;
  • kliima;
  • 4 x elektriaknad;
  • 4 x toonklaas;
  • registreeritud kuni jaanuarini (6-kuud maksab meie autole 350 AUD);
  • hind: 2700 AUD (ca 1800 eurot).

dscf0825dscf0820dscf0801dscf0816

Auto ostu-müügileping kirjutati käsitsi vihikulehele (!?!). Rohkem dokumente me ei saanudki. Kohaliku müüja, 20ndates kergelt närveeriva olekuga noormehe  arvates asjad nii käisidki ja polnud vaja ametlikku blanketti, millega auto meie nimele ümber registreerida. Meile tundus see mõistagi kahtlane, sest oleme harjunud bürokraatliku Eesti paberimajandusega.  Sellest hoolimata tegime tehingu ära ning saime uue neljarattalise enda valdusesse.

Kuna kahtlus jäi hinge idanema, siis otsustasime ennast pisut harida. Kasvõi sellekski, et südamerahu saada. Abivalmite kohalikega suheldes ja internetis surfates selgus, et Queenslandis (QLD), kus meie paikneme, toimub auto ümberregistreerimine ametlikus mootorsõidukite registreerimise asutuses (MVR-is). Seal nõutakse auto tehnilist ülevaatust (RWC-d), mis tõestaks automobiili ohutust (tuleb teha vahetult enne auto müüki panemist, hind oli näiteks meie autole 75 AUD-d ehk ligikaudu 50 eurot) ning selle teostamine on auto müüja õlul. Meie ülesandeks jäi tasuda auto ümberregistreerimise maks, mis olenes auto hinnast. Mida kallim auto, seda suurem maks. Meie maksime 107 AUD-d ehk ligikaudu 72 eurot.

Muideks Victoria (VIC)  ja Western Australia (WA) osariikides vahetatakse autoomanikke internetis ja tehniline ülevaatus (RWC) pole kohustulik, seega on auto ostmine eriti lihtne. Mõned räägivad, et WA-s saab  auto endale kõige paberivabamalt ja hõlpsamalt soetada.

Abiks lühendite mõistmisel:

  • RWC (Roadworthy Certificate) – tehniline ülevaatus, autoseisukorra kontroll;
  • MVR (Motor Vehicle Registry) – mootorsõidukite registreerimise asutus;
  • Rego (lühend sõnale Registration) – registreerimine, automaks 6 või 12 kuud.

Seega sai järgmisel päeval esimese asjana eelmisele omanikule helistatud ja selgitatud, et päris nii lihtne see auto müümine ei ole. Vana omanik ehmus ja vabandas ning lubas aidata auto meie nimele ümber registreerida.

Nii sõitsime järgmisel päeval tavalisse remonditöökotta, kus saime oma kauaoodatud RWC. Selle tasus auto endine omanik. Peale seda läksime otsejoones MVR-i, kus soovisime  lõppude lõpuks auto enda nimele kirjutada. Oleks me vaid teadnud, et sekeldused seoses selle autoga alles algavad!

Kui olime auto ümberregistreerimise paberimajanduse haripunktis, sooviti auto VIN-koodi kontrollima minna. Peale seda jäime lihtsalt ootele… Kümne minuti pärast astusid sisse kaks vormirõivastuses tursket politseinikku. Kaisa viskas veel nalja, et “näe tulid meile järele.” Ma muigasin selle peale, kuni politsei meie poole pöördus ja palus meil nendega kaasa minna. Vaatasime Kaisaga üksteisele suurte silmadega jõllitavalt otsa ja mõtlesime, et millega me nüüd hakkama oleme saanud!

Teepeal jaoskonda selgitati, et auto on mustas nimekirjas ja varastatud. Vot see oli meie jaoks suprise, sest enda mäletamist mööda ise selle kelmusega küll hakkama ei saanud.  Jaoskonnas paluti meil istet võtta ja selgitada, kuidas ning kust selle auto saime. Seal istudes ja oodates olid peakohal sünged pilved ja kõige mustemad stsenaariumid: mis nüüd saab! Arvasime, et meilt võtakse auto ära ja jääme rahast ka ilma. Olime lihtsalt pehmelt öeldes  šokis. Nii me siis praadisime ennast seal politseijaoskonnas. Kuna olime ainult 5-päeva Austraalia pinnal viibinud, siis politseinik lõõpis samuti, et hea algus teil. Andsime sündmuse detailid edasi ja politseinikud tuvastasid, et me pole antud kuriteos süüdi, vaid lihtsalt paar hirmunud ja sündmuste pöörisesse sattunud turisti.

Esialgu saime olukorrast aru nii, et eelmised omanikud olid nagu meiegi, heausklikult auto ostnud ja pettuse ohvriks langenud. Hiljem selgus siiski, et “tore” perekond osutus kriminaalideks. Politseinikud rõhutasid, et tegemist on halbade inimestega, kes on seotud narkootikumidega ja kellest tuleks kauge kaarega eemale hoida. Olime hämmingus, sest käisime nende armsas ja hubases kodus, nägime selle kergelt närveeriva noormehe kogu perekonda: ema, isa, väikest ja suurt venda, tüdruksõpra ning kolme koera ega osanud midagi kurjakuulutavat kahtlustada.

Tegelik stsenaarium oli järgnev: eelmised omanikud olid auto müünud kahele ostjale korraga; ühed olime meie ning teiseks ostjaks vanem proua, kes oli maksnud 400 AUD-d (268 eurot) deposiiti. Kuna ta autot endale ei saanud, siis andis ta politseisse avalduse, et auto on varastatud.

Meie õnneks oli teine ohvriks langenu väga mõistev ning nõustus kohtuvabalt auto meile jätma. Seega lõppes olukord meie jaoks vaid šoki ja suure õppetunniga ning rahalist kahju me ei kannatanud. Loodame, et see lahke daam sai samuti oma 400 AUD-d kuidagi tagasi.

Minu soovitused autosostuks pärast kogu seda jama:

  1. Ära kunagi sõlmi tehingut enne kohalikke seadusi uurimata!
  2. Välimus võib olla petlik, eraisikult autot ostes ole valvas ja kontrolli auto tausta.
  3. Kõige lihtsam viis auto ajaloo kontrollimiseks on helistada politseisse ja anda auto andmed.

Praegu on meil kõik hästi, auto on meie nimele registreeritud ja mustast nimekirjast maha võetud. Nüüd on aeg ostetud auto võlusid tundma õppida!

dscf0595

-Mairo

One thought on “Lugu sellest, kuidas me endale varastatud auto ostsime

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s