Stressis magistrikraadiga töötu pihtimused ehk Kaisa tööotsingutest Austraalias vol1

Kui Mairo suutis endale ajutise töö Brisbane’is leida juba meie viiendal Austraalias oldud päeval, vaid ühe kiire ja konkreetse telefonikõne abil, siis minu tööotsingud kestsid ühtekokku rohkem kui poolteist emotsionaalselt rasket, väsitavat ning positiivsust proovile panevat kuud. Ütlen ausalt, et tegu oli mu elu ühe raskeima perioodiga.

Eestis olles ei pidanud ma kunagi muretsema töö või raha pärast – olen pärast bakalaureuse lõpetamist stabiilselt töötanud nii vaimset kui rahalist rahulolu pakkuvatel positsioonidel.Tagantjärgi hinnates mõtlen, et raha tuli mulle Eestis väga kergesti kätte. Polnud kunagi muret, kas saan seda või teist asja osta, mulle piisas teenitud rahast kõige vajaliku soetamiseks, aastas paaril korral reisimiseks ning jäi veel ülegi. Nautisin olukorda ja tundsin ennast rahalises mõttes hästi.

Enne Austraaliasse tulekut arvestasin asjaoluga, et oma erialasele, turundusega seotud positsioonile ma kohe kandideerima ei hakka. Vähemalt seni, kuni elukoht muutub stabiilsemaks (ehk me ei vaheta kahe kuu jooksul kuus korda elupaika – nagu praegu olnud on). Meil oli pealegi üks hea farmitöö teraviljafarmis soolas. Tööde algus sõltus ühest võimsast faktorist, mille üle ei minul, Mairol, meid värvanud ettevõttel ega ka tulevasel tööandjal võimu pole – ilm. Nagu mu üks hea sõber enne Austraaliasse saabumist meile tabavalt ütles: “Ära mõtlegi plaane teha, Austraalias nagunii kõik muutub kogu aeg”, siis nii juhtuski, et farmitöö algusaega on paari nädala kaupa juba viimased kaks kuud edasi lükatud. Kuna ma armastan tunnet, et mul on kindel seljatagune ja rahakoti vahel piisavalt krõbisevat, et muretult hakkama saada, siis võtsin endale eesmärgiks enne farmipäevade algust linnas töö leida.

Kandideerisin teeninduse valdkonda restorani, kohvikusse ja poodidesse ning kontorisse administratiivsetele positsioonidele. Kuna minu tööotsinguid võib nimetada lausa saagaks ning rääkida on palju, jaotasin oma loo viieks perioodiks ja kaheks postituseks. Usun, et nii on teil parem aru saada ja minuga läbi elada see mulle nii raskelt mõjunud aeg.

Lootusrikas periood

Nii, jõudsime Austraaliasse! Üle 2 miljoni elanikuga suurlinn, küll ka mulle mingi töökoht leidub! Teenindusvaldkond – easy-breezy (ing.k. tõlk. imelihtne), olen raskemaidki töid teinud! Ettekandja olen tegelikult vaid paar kuud 17-aastaselt Viljandis Silk Road nimelises India restoranis olnud. Töökogemusi välja mõelda ma ei tahtnud, aga tuleb tunnistada, et selleks, et restoranide ja kohvikute maailmas vähegi konkureerida, luiskasin seal töötatud aja salamisi aasta pikkuseks.

Pakkumisi leidub Gumtrees sadades. Väga palju otsitakse andekaid baristasid, aga kahjuks minu kui suure teefänni kohvi valmistamise oskused ei piirdu isegi mitte selle joomisega. Saatsin esialgu oma resumeed kenasti tööandjate e-mailidele nagu kuulutuses palutud. Pärast mõnda päeva ja absoluutselt null vastust otsustasin hakata töökuulutuse peale kohale sõitma ning resume näpus ennast isiklikult tutvustama. Lisaks kuulutasin Brisbane’i eesti- ja inglisekeelsetes Facebooki kommuunides oma soovi tööd leida.
Tulemus: resume e-mailidele saatmine koos isikliku pöördumisega tootis jätkuvalt vaid tühja tööd, aga Facebooki kaudu võttis minuga ühendust ühe Itaalia restorani vahetuse juht, kes kutsus mind proovipäevale. Jeii! Lootused laes!

Katsetamise periood

13335846_1091062020949866_8259204956601975528_n

Proovipäevale kutsuti mind prestisiižsesse Delizioso nimelisse restorani laupäeva õhtul, mis on austraallaste lemmikaeg väljas õhtustamiseks. Kuna tegemist oli väga fancy (ing.k. tõlk. uhke) restoga, siis tegin natuke eeltööd ja vaatasin Youtube’is videosid, kuidas laudu katta ning veini serveerida. Õhtu algas sellega, et vahetuse juht palus mul kogu proovipäeva vältel talle järgneda ja jälgida kõike, mida ta teeb. Nii ma siis käisingi tal sabas nagu tibupoeg pardiemal, naeratasin ja noogutasin. Vahepeal korjasin siit-sealt mõne tühjakssöödud taldriku ära ja poleerisin nõusid. Poleerimise käigus suutsin ühe klaasi lõhkuda ja nii oma näpu veritsema panna, kraani niimoodi avada, et see pritsis terve mu näo täis ja ühe klaasi masinasse kinni jätta. Ühesõnaga sain sellel õhtul aru, et 17-aastaselt saadud väikelinna restoranikogemus ei ole piisav. Õhtu lõpus kutsus vahetuse juht mind enda juurde ja ütles, et nad vajavad kedagi kogenenumat. See ei tulnud mulle tegelikult erilise üllatusena.

Õnneks oli mind järgmisel päeval ühte väga armsasse ja hubasesse kohvikusse nimega Esher Cafe proovipäevale palutud. See töö tundus sellepoolest ideaalne, et kohvik oli avatud alates hommikul kella 6-st ja kuni 15-ni päeval. Kujutasin juba ette, kui tore oleks olnud töötada Mairoga samal ajal. Meil mõlemal oleks olnud õhtud vabad ja oleksime saanud õhtuti ja nädalavahetuseti midagi põnevat koos ette võtta.

esher

Esher St. Cafe

Lisaks minule oli proovipäeval ka teine kandidaat, 20ndates noormees. Kohviku juht selgitas meile, et meie ülesandeks on külastajaid tervitada, nende veeklaase täita, nõusid koristada ja laudu pühkida ning kui ta näeb, et me seisame, siis oleme kohe tööst ilma. Andsin endast selle paari proovitunni jooksul absoluutselt kõik. Kusjuures oli eelmisest õhtust saadud restorani töökogemus väga suureks abiks. Pärast vahetuse lõppu tundsin ennast kurnatult nagu oleks keegi kogu mu kehale korraliku koosa andnud. Samas ka õnnelikult, sest olin endaga rahul ja arvasin, et ma poleks saanud midagi veel paremini teha. Vahetuse lõpus kutsuski ülemus mind enda juurde ja ütles, et ta on minu tööga väga rahul ja lubas minuga ühendust võtta. Olin meeletult õnnelik ja motiveeritud.

Mida aga järgmistel päevadel ei tulnud, oli tema kauaoodatud kõne või kiri. Elumärki ilmutas ta alles nädala pärast laupäeva varahommikul pärast minu pidevaid püüdlusi teda telefoni teel kätte saada. Küsis, kas saaksin tunni-kahe pärast tööle tulla. Pärisin, et kuna ta jäi minuga väga rahule, kas ta saab mulle pakkuda täiskohaga tööd. Tema vastas, et saab mulle anda esialgu tööd vaid nädalavahetuseti ja poole kohaga. See variant ei tundunud mulle toona ahvatlev, mistõttu jäi diil selle töökohaga katki.

Otsustasin oma kätt proovida müügis. Otseturundusettevõte nimega JLS Direct oli valmis mind kohe täiskohaga tööle võtma. Firmat juhtis noorusliku ja chilli ellusuhtumisega Jimmy. Samasugust olekut oli tunda ka kogu ta müügitiimis. Minu kolleegideks olid peaasjalikult ainult mehed. Põhjus võis tuleneda sellest, et meie ülesandeks oli müüa autoparklates autoremonditeenust. Jah, mina, kes ma olen enda arvates äärmiselt naiselik (garderoobi meelistoonideks on pastell ning roosa) ja kes lükkab alati kõik autoga seotud asjaajamise Mairo kanda, hakkasin müüma auto remonditeenuste pakette! Diil oli järgnev: kui ohver nõustus paketi kohe ja praegu 149 AUD eest soetama, sai ta aasta aega kindlaksmääratud autoremonditeenuseid tööjõu kuludeta. Esimesel tööpäeval käisin lihtsalt kogu protsessi vaatamas ja jälgimas. Teisel päeval pidin juba ise nagu lõvi oma saaki varitsema, inimeste juurde minema ning neile autoteenindust pähe määrima. Suutsin esimel päeval maha müüa kaks paketti, mis oli töökaaslaste sõnul väga väärt tulemus. Kogu töötasu põhines täielikult müügitulemustel ning ühe paketi müümise eest pidi saama 60 AUD-d. Tööaeg oli esmaspäevast reedeni, algas kell 9 hommikul ning kestis 19-ni.

jls

JLS Directi kontor

Iseenesest oli töö põnev ja väljakutsuv. Sain üle hirmust võõraid inimesi kõnetada ning otsemüüki teha. Pidasin endaga terve järgmise öö ja hommiku võitlust, kas jätkata seal firmas või mitte. Lõpuks kaalusid negatiivsed küljed minu jaoks siiski positiivse üle ning otsustasin sellest tööpakkumisest loobuda. Tundsin iga oma ihukarvaga, et mul läheb süda pahaks kui pean veel kellelegi autopaketti peale suruma. Fun fact: oma 120 AUD-d ootan pärast 19-t katset Jimmyt telefoni teel tabada ja tema pidevaid lubadusi tagasi helistada ning sellega tegeleda, siiani tulutult oma pangakontole.

Ometigi otsustasin veel kord ühes teises firmas müügitööd proovida. Seekord heategevust müües. Peaks ju nagu mulle paremini sobima?! Pealegi on tegemist tänuväärse tööga. Minu ülesandeks oli käia ukselt-uksele ja meelitada inimesi liituma igakuiste lepinguliste heategevusannetustega. See tähendab, et liituja annetas regulaarselt 30-90 AUD-d kuus Materi haigla enneaegselt sündinud laste toetuseks.

1553078_632656053473907_980736116_o

Mater Little Miracles – heategevuslik organisatsioon, mida käisin ukselt-uksele tutvustamas.

Kahjuks pidasin seal vaid kaks päeva vastu. Jõudsin selle aja jooksul jälgida vilunud müügitiimi tööd. Iseseisvale tööle oleksin pidanud asuma alles neljandal-viiendal päeval. Suur respect neile, kes suudavad sellist tööd kauem kui paar päeva teha. Vaatasin imestunult, kuidas visa hingega müügimehed ja -naised pärast pikki detailideni viimistletud veenmiskõnesid järjekordsest “ei”-st vaid sekundi murdosa jooksul üle said ja järgmise ukse juurde jooksid. Jah, jooksid! Kahe päeva jooksul rääkisime vähemalt 300 inimesega, kuid kahjuks ei õnnestunud mul näha mitte ühtegi müüki. Võib-olla oli see põhjus, miks mul selle töö tegemise motivatsioon nii ruttu ära kadus. Tööaeg oli 9-st 18:30ni ning tasu 30 AUD-lise püsikorralduslepingu sõlmimise eest 100 AUD-d. Ka selles firmas põhines kogu töötasu müügitulemustel.

Meeleheite periood

Nurjunud katsed normaalset tööd leida tekitasid minus enneolematult palju stressi. Olin juba kuu aega iga päev tunde töökuulutusi sirvinud, e-maile saatnud, potentsiaalsetele tööandjatele helistanud, kohale läinud ning isegi mitut tööd proovinud, kuid ikka veel ei olnud ma leidnud midagi, kuhu natukeseks pidama jääda. Pangakontol olev summa aina vähenes ja vähenes… Eestis oli mul hea ja tasuv töö, magistrikraad, mis tähendas tööandjatele midagi ning olin iseendaga rahul ja õnnelik. Olin siiani pidanud ennast tubliks ja töökaks, kuid sellel hetkel tekkis mul maailma suurima luuseri tunne. Nii ma avastasingi ennast üks hetk vannitoa põrandalt nuuksumas ja küsimas: “Miks, mille pärast ometi pidin ma siia tulema?”.

Postitus jätkub…

– Kaisa

3 thoughts on “Stressis magistrikraadiga töötu pihtimused ehk Kaisa tööotsingutest Austraalias vol1

  1. Mark ütles:

    Ma ei saa aru miks inimesed lähevad austraaliasse, et elada täpselt samasugust elu nagu Eestis. Naudi oma aega ja igat kogemust mida Austraalia sulle pakub. See ongi asja mõtte, et hüpata külma vette ja ennast proovile panna. Selle läbi arened ja saad elamused terveks eluks. Tean inimesi kes on austraalias pidanud tänaval magama kuna raha on otsa saanud ja tööle pole ikka saanud, aga oskavad igas asjas head näha ja naudivad isegi selliseid elamusi. Asi on mindsetis, niimoodi saad koguaeg rahul ja õnnelik olla. Arvan, et leiad töö üsna pea, kui sa lslt edasi otsid ja alla ei anna. Niiet ole õnnelik, et oled teisel pool maakera ja püüa head näha igas asjas.

    Meeldib

    • Kaisa ja Mairo ütles:

      Tere Mark!
      Olen Sinuga täiesti 100% nõus. Jagasin lihtsalt ausalt ja siiralt oma selle aja mõtteid ja tundeid. Ma usun, et Sa isegi oled mingitel hetkedel tundnud, et on raske positiivseks jääda. Nii ei ole minagi ideaalne. Aitäh sulle julgustuse eest! Ma ei ole veel oma postituse teist osa ülesse laadinud, aga teen seda kohe-kohe. Siis saad teada, kuidas see lugu lõppes. 🙂
      Päikest!

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s