Elu nagu karussell ehk Kaisa tööotsingutest Austraalias vol2

… Eelmise postituse jätk

Tööotsingute madalpunktis kahtlesin sügavalt Austraaliasse tuleku põhjustes. Mõtlesin Eestisse jäetud pere ja sõprade peale ning tahtsin kogu südamest minna tagasi kodumaale oma kindla elu juurde. Õnneks oli minu kõrval Mairo, kes mind rasketel hetkedel lohutas ja pisarad põselt pühkis. Jõudsin järeldusele, et kui ma tööd traditsioonilisel viisil ei leia, tuleb otsida alternatiivseid võimalusi. Olin sunnitud põhjalikumalt mõtlema selle peale, milles olen hea ning millist tööd tahaksin ideaalis teha.

Lahenduste otsimise periood

Nii ma tegingi endale kontod Airtaskerisse ja Freelancerisse (nende kohta loe rohkem siit!). Esimest korda elus sain ennast nimetada vabakutseliseks ja olla täielikult oma aja peremees. Otsisin nende portaalide vahendusel endale lühiajalisi tööülesandeid. Tänu Airtaskerile käisin inimeste kodusid koristamas. Keskmine tunnitasu tuli mul koristamise eest 20 AUD-d.

Viisin kaks niidijuppi kokku – kuna mulle meeldib kirjutada, siis miks mitte teha seda raha eest? Aitasin Airtaskeris inimestel väikese tasu eest atraktiivse inglisekeelse kaaskirja ja resume koostada. Ühtlasi kirjutasin Freelanceriss paar fitnessi teemalist inglisekeelset artiklit toitumisest ning treeningutest. See oli minu lemmikteema kirjutamiseks! Minu sulepeast ilmusid läbi Freelanceri veel mõned tootekirjeldused. Kuna soovin arendada oma inglise keele oskust, siis võib öelda, et tabasin lausa mitu kärbest ühe hoobiga. Olin meeletult õnnelik, et avastasin lõpuks viisi, kuidas oma häid külgi ja oskusi paremini rakendada.

Jätkasin samal ajal ka päevase ning kindlama sissetulekuga töö otsinguid. Võtsin ette ühe meie elupaiga lähedal oleva ostukeskuse, Westfield Garden City. See on kindlasti suurim keskus, kus ma kunagi käinud olen! Pange umbes 5 Ülemiste Cityt kokku ja siis ka vist ei anna veel Westfield Garden City mõõtu välja. Sinna oli lausa võimalik ära eksida.

Käisin selle keskuse pea kõikides restoranides kohapeal tööd ja juhtide kontakte küsimas. Kui manageriga otse jutule ei saanud, saatsin neile personaalse kirja sooviga nende restoranis tööd leida. Muutsin veidike ka oma CV-d – lisasin sinna paar väljamõeldud restoranikogemust juurde, kuna soov tööd leida oli suur. Ellujäämiseks pidin seda lihtsalt too hetk tegema.

Mind kutsuti otsingute tulemusena veel kahele proovipäevale. Esimene oli restorani nimega Hotel Beach House Bar & Grill, mis ei olnud küll tegelikkuses hotell, kuid väga laheda suvise ja noorusliku õhustikuga baar/toitlustuskoht. Vahetuse juht pani mind proovipäeval baari tööle. Ju siis vajasid nad tol hetkel baari inimest juurde. Tundsin ennast tollel proovipäeval nagu planeedi Maa elanik, kes on Marsile sattunud. Kõik oli mulle ulmeline ja uus, kuna tean alkohoolsetest jookidest ning kokteilide valmistamisest väga vähe. Tarbin ise neid minimaalselt ja siiani pole mul olnud erilist vajadust mõista, millised alkoholibrändid toodavad näiteks rummi, viskit või likööre. Ka alkoholi nimetused kõlasid mulle kosmiliselt. Kui mõni klient minult näiteks klaasi Peroni Nastro Azzurot või Lazy Yaki palus, palunud mul aimugi, mida ta mõtleb. Pidin neilt mitu korda üle pärima: “Mida Sa nüüd soovidki?”. Nüüd tean, et tegemist oli õlledega. Õppisin mõne tunni jooksul palju uut ning sain isegi selgeks, kuidas paari kokteili valmistada. Paraku ei olnud see nähtavasti piisav, sest sellest restoranist ma rohkem tagasisidet pärast proovipäeva ei saanud.

hotel_beach_house_2

 

Teine koht, kuhu mind kutsuti, asus kohe Beach House’i kõrval ning kandis nimetust The Palms Bar & Grill. Restorani sisustus ning olustik oli muljetavaldav, õhates mõnusat Vahemerelikku stiili. Asukohaga oli seda restot tõeliselt õnnistatud, sest kohe restorani kõrval jooksis imeilus oja taoline purskkaev.

Selleks, et Palmsi proovipäeval paremini toime tulla, tutvusin eelnevalt internetis põhjalikult restorani menüüga ning lugesin ja uurisin erinevate veinide kohta. Tundsin ennast pärast kõiki neid erinevates kohvikutes ja restoranides saadud kogemusi Palmsi proovipäeval enesekindlalt. Pidin tegema natuke kõike: külalisi tervitama, neid lauda paluma, tellimusi vastu võtma, veeklaase täitma, toitu ja jooke ette kandma, alkoholi serveerima, tühje taldrikuid laudadelt koristma ning pärast makseid vastu võtma. Eduka õhtu lõpus küsis ülemus minu kontaktandmeid ning lubas minuga ühendust võtta. Erinevalt eelmistest tööandjatest ta ka pidas oma lubadust ning nii uskumatuna nagu see ka ei kõla, olin ma lõppude lõpuks endale Brisbane’is töö leidnud!

Rahulolu periood

Käin restoranis tööl poole kohaga ja ülejäänud aega sisustan Airtaskeris ja Freelanceris tasu eest artiklite kirjutamisega. Huvitaval kombel naudin väga ettekandja tööd. Armastan inimestega suhtlemise poolt. Samuti meeldib mulle kohvisid valmistada ja kokteile teha, sest olen nende tegemise pärast Palmsi koolitust ära õppinud. Kuna olen tööl kogu aeg naeratus näol, on kolleegid minult mitmeid kordi küsinud, kas ma kunagi vihane ka olen. Aga kui töötad niivõrd silmale paeluvas restoranis ning su ümber on toredad töökaaslased ja kliendid, siis ju ei ole põhjust mossitada. Olen õnnelik selle üle, et mul on töö. Mitte lihtsalt töö, mis mind ära elatab, vaid mis ka meeldib ja kuhu lähen rõõmuga.

dscf2946venue2dscf2941interior1dscf2945venue3

Copyright Bobby Rein 2016

Polenta, portobello mushrooms & bread.

14917065_1250503261689327_6385902309430399026_o

Töökaaslastega austraallastele väga olulise spordiala, hobuste võidusõidu võistluse Melbourne Cup’i päeval. Võisime ennast sellel päeval üles lüüa ja oma riideid kanda.

Austraalias ei oota Sind piimajõed ja pudrumäed. Iroonilisel kombel mõtlen, et enne Austraaliasse tulekut mõtlesin, et tahan ennast proovile panna, rutiini murda ja sisemiselt kasvada – palun väga, sain seda tunda kohe, esimese kahe kuu jooksul. Kas seda ma soovisingi? Kui mingitel hetkedel, eriti just selles “meeleheite perioodis” mõtlesin, et ei, siis nüüd ütlen, et jah. Tulin olukorrast võitjana välja ja ei andnud alla. Sain üle meeleheitest ja nördimusest. Kuigi katsetatud tööotsad ei pruugi aidata mul tulevikus karjääriredelil tõusta, kasvasin ja arenesin isiksusena, seega on Austraaliasse tulek mulle juba palju õpetanud ning oma kindla elurütmi jätmine ennast õigustanud.

– Kaisa 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s