Lobsterivana argipäev viljafarmis

Heya! Siin Mairo ning järgnevas postituses muljetan teile, kuidas mul Walgettis farmipäevad möödusid. Nagu öeldud, töötasime ettevõttes nimega GrainCorp, mis tegeleb vilja kokkuostuga. Tänavune saak oli hiline, töö pidi algama septembri lõpus, kuid lõpuks venis start novembrisse. See-eest oli saak üleootuste viljakas ja sellega kaasnesid pikad 12-tunnised vahetused, täis viljatolmu, palavust ja ootamist.

Esimesel päeval pärast territooriumi ja tööprotseduuride sissejuhatust viidi mind ühe veidra väljanägemisega neljarattalise juurde. Tegu oli vana, kaheksakümnendatel ehitatud diiselmootor lobsteriga ja minu ülesandeks sai bunkrites selle masinaga vilja vastuvõtmine.

img_4039

Lobster paiskab rekkadelt kallutatud vilja mööda keerlevat kruvi- ja pöörlevat lintajamit viljahunnikusse.

Minu väljaõpetajaks oli 50-aastates “Mehhiklane” – vähemalt alguses nimetasime teda nii tema eksootilise välimuse pärast. Tutvudes sain teada tema pärisnime, milleks on Ralph. Põline aborigeen, veidi arusaamatu inglise keele ja palju arusaadavamate käesignaalidega. Kui pöial püsti, siis on kõik suurepärane.

Mina pidin viljalaadimist juhendama, rekkadest tulevat viljakogust reguleerima ja samal ajal jälgima, kuhu lobsteri lindilt vili paiskub. Eesmärgiks oli kuhja kasvatada ja suunata vili sinna, kus oli veel täitmata kohti. Lisaks tuli mul jälgida, et vilja üle äärte maha ei hakkaks lendama. Kui tuul tagant aitas, oli see muidugi kiire juhtuma.

img_4040

Lobsterisse vilja kallutamine.

img_4041

Lobsterisse vilja kallutamine lähedalt.

img_4038

img_4176

Mürarikka lobsteri kõrval, pikkade riietega meeletus kuumuses ning iga tuulehoo ajal viljatolmu sisse jäädes ja seda sisse hingates läbi olematu respiraatori, tõdesin, et tegu pole just kõige meeldivama tööga. Mu silmad olid viljatolmust tulipunased, olin saanud ühe päevaga tohutu nohu ning nägu ja käed õhetasid allergiast. Mõtlesin, kas üldse ja kui kaua ma sellistes tingimustes veel vastu pean…

img_4016

Õnneks avastasin aja möödudes nippe, kuidas ennast töötingimuste eest paremini kaitsta. Põhiline oli kasutada korralikke kaitsevahendeid: respiraatorit; prille, mis tolmu läbi ei laseks (st. nagu keevitaja prillid) ning häid kõrvaklappe. Juua tuli suurtes kogustes vett ja olla võimalikult palju vilus. Ruttu sai selgeks ka see, kuidas iseennast säästa pideva viljatolmu sees olemisest ja mängu pigem kõrvalt jälgida. Korralikke kaitsevahendeid kasutades ning ennast rohkem hoides jõudsin järeldusele, et minu töö polegi nii ebameeldiv ja sellel on omad head küljed.

Tööandja tegi meile tihti üllatusi, näiteks jaotati ühel hommikul kõigile maitsev võileib koos karastusjoogiga. Teinekord valmistas boss meile lõuna ajal isiklikult hot-doge.
Kuumade ilmade ajal jaotati zooper-doopereid ehk mahlapulkasid, mis olid alguses head, kuid hakkasid mingi aja möödudes vastu. Tublimaid premeeriti 50 AUD väärtuses kinkekaardidega. Väikesed asjad, mis tegid rutiinse päeva toredamaks.

Seni kuni rekkad minuni jõudsid, tekkisid ooteajad ja nii sain ma hommikuti mitu tundi lebotada. Kuna rekkajuhid olid samad, sain mitmega neist jutupeale ja oli võimalus uurida nende töötingimuste kohta. Näiteks tuli jutuks see, kui palju nad tunnis teenivad. Selgus, et ühe järelhaagise omanikud teenivad 100 AUD-d (70 eurot) tunnis! Kahe haagisega rekkade omanikud veelgi enam. Kuna tegemist on hooajalise tööga, siis võtsid nad sellest võimalusest maksimumi ja sõitsid tavaliselt 7-päeva nädalas ja 14-18 tundi päevas. Olgem ausad, selline teenistus on küll muljetavaldav.

img_4037

Lõõgastuv rekkamees vilja mahapaneku ootejärjekorras.

Hooaja lõppedes kui viljabunkrid hakkasid täis saama, siis uusi viljakoguseid enam vastu ei võetud. Pidime hakkama bunkri pealmist katet kinni tarpima ehk katet vastu betoonfassaadi kinnitama ning vilja koristama ja kühveldama. Seda tööd tegime viimastel nädalatel koos Kaisa ja teiste töökaaslastega ning meil oli alati nalja nabani. Ilmad olid tohutult palavad, sest kätte oli jõudnud südasuvi ja 40+ soojakraadi. Pidime iga väikese aja tagant puhkama ja vett jooma. Isegi kui see töö polnud füüsiliselt raske, siis päike tegi meid loiuks ja laisaks. Nii me siis “töötasime” palavatel päevadel, 20 minutit tööd, 20 minutit pausi.

Töökoht asus mõne kilomeetri kaugusel Walgetti nimelisest asulast. 2300 elanikuga linnake on meedia andmetel Austraalia üks kriminaalsemaid kohti. Kuulsime ka kohalike käest erinevaid õudusjutte. Walgettis tegutseb narkootikumide kasutamise, vägivalla ja varastamise piiramiseks kuulujuttude kohaselt rohkem korrakaitsjaid kui tavakodanikke. Ise me kuritegevusega seal elades kokku ei puutunud, kuigi meie elumaja ja tubade uksed olid kogu aeg lukustamata.

Elasime töö territooriumil töölistele mõeldud elumajades. Kuna meie Kaisaga alustasime tööga viimaste seas, siis polnud neil meile majas tuba anda. Tänu sellele usaldati meie käsutusse valvuri öömaja, mida ülemus hellitavalt penthouse’iks nimetas. Teistest eraldatud kahetoaline kliimaga putka oli maakolkas puhas luksus. Kõrval elumajas elasid 7 Eestist, 3 Iisralist ja 3 Austraaliast abikätt tubades kolme või neljakesi narivoodites, samas kui meile võimaldati kahekesi oma privaatne majake.

img_4062

Elumajade kompleks.

img_4256

img_4255

Meie “penthouse“.

img_4254

Meie majakese esimene ruum, kraanikausiga eesruum.

img_4248

Meie maja teine ruum, magamistuba.

img_4249

Elupäästja konditsioneer.

Viljafarmis veedetud kuud olid töökad, ent ka lõbusad. Korraldasime ühiseid grillimisi, kuhu kutsusime ka tööandja ja kohalikud töötajad. Tegime pizzaõhtu, kus igaüks tegi pizza erinevatest koostisosadest ja lõpuks saime kõigi omadest tükikese.  Lõpus kui tööpäevad muutusid 8 tunni pikkusteks, jäi meil aega käia Walgettis basseinis ujumas ja jõulinnakus trenni tegemas. Ka jõulud sai teistega koos veedetud. Tundsime ennast nagu üks suur ja tore pere. Enne uue aasta tulekut tegid kõik seitsme tuule poole minekut, kes Byron Baysse, kes Brisbane’i ning kes Sydneysse.

img_4029

Grillimeistrid, mina ja Iisraelist Haran.

Ülemus lubas meile ka järgmiseks aastaks penthouse’i broneerida. Pakkumine tundub ahvatlev. Eks näis mis 2017. aastal meile varuks on!

img_4088

Midagi kodust kaugel maal.

4 thoughts on “Lobsterivana argipäev viljafarmis

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s