Veini tuleks võtta väikeste sõõmudena, kogemusi aga suurte sõõmudena

Nädal tagasi lõpetasime töö Casella veinitehases ning jätsime armsaks saanud Griffithiga hüvasti. Milliste mõtetega jääme veinihooaega meenutama? Toome Mairoga välja oma värsked emotsioonid ning eheda ja ausa tagasivaate seal veedetud kahele ja poolele kuule. 

Kaisa:

Ma ei tea, mida ma elus head teinud olen, aga niinimetatud “farmitöödega” on siiani mind Austraalias küll õnnistatud. Olen seda tüüpi inimene, kes eelistab füüsilise töö asemel pigem oma päeva arvutis veeta ja millegi kallal süvenenult nokitseda. Arvake mis? Just seda ma Casellas tegema pidingi!

Farmerid tõid meile suurte veoautode kaupa ööpäevaringselt esmaspäevast reedeni  viinamarju. Oma värskelt korjatud toodang kallutati viinamarjapurustajasse ehk “crusherisse“, mis pressib viinamarjadest mahla välja. Mina töötasin nelja crusheri vahel pisikeses kontorilaadses majakeses. Minu ülesandeks sai vastuvõetava koguse ülesse märkimine ja kalkuleerimine, arvutis masinate töö jälgimine, pressi operaatoritega raadiosaatja teel suhtlemine ning pressitud viinamarjamahla õigetesse kottidesse ja mahutitesse suunamine.

IMG_5013

Minu töölaud.

Töö ise oli lihtne, kuid nõudis tugevat närvi ja multitaskingu oskust. Kontor meenutas mulle kiirematel hetkedel Ameerika filmidest tuttavat ärihaide börsi, kus maaklerid on kogunenud suurde ruumi hiiglasliku ekraani ette ja karjuvad üksteisest üle. Käimas oli justkui teatevõistlus, kus luges kiirus, kõik ümberringi mürises ja värises ning pidi samal ajal meeles pidama kümmet erinevat asja, tegema viite eri tegevust ning segaduse sees rahulikuks jääma.

Samas oli ka hetki, kus sain kontoritoolil jalgu kõlgutada ning jõudsin maast ja ilmast unistada. Kõik oli ilusti tasakaalus. Sõna “tasakaalukas” ei saa ma aga kahjuks oma ülemuse kirjeldamisel kasutada… Teda sobiks iseloomustada pigem sõnadega ettearvamatu, närviline ning äkiline. Kui ta mõnikord mu küsimusi ignoreeris, järjekordselt teravalt pahvatas või ilma konkreetse eesmärgita asju loopis, siis püüdsin ennast lohutada ja tema käitumist põhjendada lihtsalt sellega, et ju ta on lihtsalt väsinud… Ta rääkis mulle pidevalt, kuidas ta on saanud vaid paar tundi magada.

20170310_055113

Tähelepanelik silm märkab minu kõrval ühte pisikest kolleegi.

17230156_1458382437508073_1925769895_o

Tööpositsioonil.

17310144_1465320290147621_6652145203262256040_o

Viinamarjadest pungil veoautode kasti peitsid ennast tihtipeale Austraalias elutsevad habeagaamid. Päästsime nad viinamarja purustajate vahelt, tõime kontorisse ning hommikul viidi nad vabasse loodusesse.

20170330_031514

Habeagaam Mairo käte vahel.

Töötasime Mairoga esimest korda elus öövahetuses. Meie tööpäev algas kell 10:30 õhtul ning sai läbi 06:30 hommikul. Elasime need kaks ja pool kuud veidike teise ajakava järgi kui normaalsed inimesed. Meie tavaline päev nägi välja järgnev:

15:00 – 15:30 Äratus, hügieen;
15:30 – 16:30 Hommikusöögi valmistamine ja söömine;
16:30 – 17:30 Tööle kaasavõtmiseks toidu valmistamine;
17:30 – 18:30 Vaba aeg, snäkk;
19:00 – 21:00 Trenn jõusaalis;
21:30 – 21:50 Tööle sõitmine;
22:00 – 22:30 Tööle kaasa võetud esimese toidukorra söömine;
22:30 – 06:30 Töö;
06:30 – 07:30 Koju sõitmine, hügieen;
07:30 – 15:00 Magamine.

Eriti nautisin ma meie “hommikuid” – ärgates ei pidanud kunagi kuskile kiirustama ja sai rahulikult omas tempos putru valmistada ning hommikusööki süüa. Esimest korda elus oli hilja magama minek põhjendatud ja me ei pidanud enda kallal võtma, et miks eilne öö nii pikale venis. Kaks esimest kuud ei olnud mul ka raskusi magama jäämise või ülesse tõusmisega.

Viimastel nädalatel hakkas mu keha streikima ning mõnikord läks tunde, enne kui magama minnes sõba silmale sain. Harja ajas mõnikord punaseks ka une katkendlikkus – ärkasin tihtipeale iga 3-4 tunni tagant korraks üles. Seitse või kaheksa tundi kvaliteetset uneaega sain kätte haruharva. Sellest hoolimata oli ööelu vahelduse mõttes väga  huvitav, teistmoodi ning positiivne kogemus.

Mairo:

Minu põhiliseks töövahendiks oli tänu vastavate lubade olemasolule tõstuk ehk forklift. Mulle ei antud isiklikku masinat, vaid universaalne võti, mis sobis kõikide tõstukite käivitamiseks. Kehtis reegel, et kasutada võis sõidukit, millel ei olnud võtmeid ees. Kui masinasse oli võtmed ette jäetud, tähendas see seda, et see oli juba kellegi poolt hõivatud.

Töötasin viinamarjamahla filtreerimise sektoris. Pidin tõstuki abil valget jahu meenutavaid tooraine kotte masina külge riputama. Minu paarimees avas koti ja käivitas masina. Seejärel tõmmati koti sisu vaakumiga mahutisse, kus see veega segunedes veini filtreerimiseks sobiva vedeliku moodustas.

IMG_5003

Viinamarjamahla filtreerimine.

IMG_5004.JPG

Tooraine kotid.

Veel pidime meeskonnaga veini ühest mahutist teise transportima. Kahe mahuti vahe ulatus paarist meetrist sadade meetriteni. Transportimiseks kasutati torusid, mis jooksid mööda maad ning asusid kõrgel pea kohal. Pidime neid kasutades looma voolikute liini. Alguses oli selles torude rägastikus keeruline orienteeruda, kuid nagu öeldakse – harjutamine teeb meistriks ning lõpus sain süsteemi hästi selgeks.

IMG_4619

Veini transportimiseks kasutati pumpa, voolikuid ja metallist ühendusi.

IMG_5001

Voolikute rägastik.

IMG_5002

Veini transportimiseks kasutatavad torud ja ühendused.

IMG_5016

Veinimahutid.

IMG_5019

Veinihooaja algus venis kehvade ilmade ning vihmasadude tõttu hilisemaks. Töö pidi esialgu algama jaanuari alguses ning kestma märtsi lõpuni. Tegelikult oli meie esimene tööpäev alles jaanuari lõpus ning oleme kuulnud, et hooaeg kestab tänaseni. Tööpäevi oli nädalas viis, pühapäeva õhtust reede varahommikuni.

Vahetus kestis kaheksa tundi, mille sisse mahtus 20 minutiline kohvipaus ja 30 minutiline lõuna. Mõlemad pausid olid tasustatud ning tööaja sisse arvestatud. Kuna öises vahetuses oli vähem järelvaatajaid, siis venisid need tihtipeale pikemaks ja kedagi see ei häirinud.

Minul ja Kaisal vedas väga, et saime töötada viis päeva nädalas, sest kuulsime, kuidas mõni kolleeg sai alles vahetult enne meie lahkumist märtsi lõpus esimese täispika töönädala. See tekitas paljudes töötajates kogu hooaja vältel nördimust, sest see tähendas kõvasti väiksemat sissetulekut ja piiratud võimalusi raha kulutamiseks ning säästmiseks.

Raha on mõistagi see kõige magusam teema. Ühe töötunni eest maksti 28,56 AUD-d (20,2 eurot). Kuna meie töötasime öövahetuses, siis oli tunnitasu 25% võrra suurem ehk 35,7 AUD-d (25,3 eurot). Teenisime nädalas kokku keskmiselt 1277 AUD (904 eurot), millega jäime väga rahule.

IMG_5014

Kokkuvõttes jääme Casellat meenutama positiivses võtmes. Kaheksa tunnised vahetused andsid meile nii palju vabadust, et jagus aega oma meelistegevusteks (ehk jõusaalis käimiseks).  Oluline oli, et saime tunda ennast eelkõige inimestena, mitte töörobotitena. Motiveerivaim faktor oli kindlasti suurepärane teenistus. Lisaks oleme nüüd mitmete väärtuslike elukogemuste võrra rikkamad.

– Kaisa ja Mairo

4 thoughts on “Veini tuleks võtta väikeste sõõmudena, kogemusi aga suurte sõõmudena

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s