Puuvillatehases töötamise võlu ja valu

Kaks ja pool kuud erinevate emotsioonide virr-varri on läbi ning võime nüüd tööle puuvillatehases uhke joone alla tõmmata. Järgnevas postituses jutustame, milline näeb välja töö puuvillatehases ning kuidas meile elu puuvillatupsude keskel meeldis. 

IMG_5168

Kaisa:

Meie tööandjaks oli üks Austraalia suurimaid puuvilla töötlus- ja ladustamisettevõtteid Auscott, millel on üle terve Austraalia viis tehast. Meie töökoht asus Morees (kirjutame selles linnakeses elamise eripärast ja pahupoolest lähemalt siin: Kui Sul ei ole Morees autot ärandatud või kodu tühjaks varastatud, oled õnnega koos).

Meie graafik nägi ette töötamist seitsmel järjestikusel päeval kaheteisttunnistes vahetustes. Intensiivse perioodi edukale läbimisele järgnes kolm-neli vaba päeva.

Mina töötasin kolmel päeval nädalas pressiruumis. Igal neljandal päeval pakuti pressiruumi tüdrukutele vaheldust ühe koristuspäevaga. Seega pidime tavaliselt viis päeva nädalas veetma pressiruumis ja kaks päeva platsil koristades.

Soovin asjadest rääkida ilustamata ning seetõttu ei hakka ma siinkohal oma tööd suhkruvati sisse katma ja roosade prillide taha peitma. Pressiruumi töö oli ausalt öeldes paras piin! Kaheteisttunnine vahetus oli jaotatud kolmeks neljatunniseks perioodiks. Neli tundi oli meie ülesandeks puuvillaristtahukalt ehk ing. k. bale’ilt villanäidise võtmine, sildi registreerimine, koti peale tõmbamine ning näidisrulli valmistamine. Selleks kõigeks oli kusjuures aega vaid 40 sekundit, siis söödeti meile juba uus bale ette. Neli tundi veetsime puuvillakotte ritta seades ja masinale peale visates ning sama kaua puuvilla kotti sisse pakkides.

Töö oli väga rutiinne, korduvate liigutustega, surmigav ning vahetuse üleelamine oli omaette saavutus. Ainsateks teguriteks, mis motiveerisid mitte alla andma, olid hea palk; teadmine, et ükskord saab see kõik läbi ja meid ootab ees imeline puhkus ning meeldivad töökaaslased.

Minu kolleegideks oli kaks Eesti ja üks Austraalia tüdruk. Nendega koos töötamine oli kindlasti selle töö parim osa. Nad kinnistasid minu jaoks veelkord arusaama, et töökaaslased mängivad tööga rahulolus üht tähtsaimat rolli. Tüdrukutega veedetud tunnid möödusid naeru saatel. Vahetuste viimastel tundidel olime me kõik üldjuhul väsimusest zombistunud või siis vastupidi, liigsest töötamisest hulluks läinud ja hüperenergilised.

19531764_1578945432138022_298770697_o

Pressiruumi tüdrukud, vasakult: Kim, Kaisa, Annika ja Miina. Pilt: Vassili Malgin.

Koristuspäeval oli meie ülesandeks tehase korrashoid. Puuvilla töötlemisel tekib väga palju tolmu ja mustust. Koristamine oli üks otsatu töö, sest isegi kui said ühest otsasti tolmu ja villa kokku lükatud ja eemaldatud, oli tehase teine ots jälle puuvillatupse täis.

Kui alguses tundus koristuspäev ebameeldiva kohustusena, siis tegelikult pakkus see meile mõnusat vaheldust. See oli päev, mil saime aeg-ajalt siseruumidest välja, näha päevavalgust (või siis kaunist öist taevast) ja oma keha teistmoodi liigutada. Naljakas tunnistada, aga mina nautisin neid koristuspäevi väga, kordi rohkem kui pressiruumis töötamist ja sealse ühekülgse töö vihtumist.

Vaheldust pakkus kindlasti ka töötamine nii päeva- kui öövahetustes. Meie graafik oli jaotatud järgnevalt: seitse järjestikust päeva töötasime päevavahetuses hommikul kella seitsmest õhtul seitsmeni, seejärel puhkasime kolm ja pool päeva; sellele järgnes seitse tööpäeva öövahetuses ning pärast seda neli vaba päeva, siis algas ring otsast peale.

Pidev päevase ja öise rütmi vahetamine mõjus kehale koormavalt. Pikast ja sügavast 7-8 tunnisest unest võis ainult unistada. Nähtamatu äratuskell ajas mind suurest segadusest iga paari tunni tagant korraks ülesse. Harvad ei olnud ka juhud, kui siis enam sõba silmale ei saanudki. Seega pidime tihtilugu vaid 4-6 tunnise unevaruga tööle minema ja pole vaja lisada, et see ei olnud lihtne.

Oma esimeselt tööpäevalt läksin ma suurest stressist koju nuttes ja vandudes, et enam ma sinna õudsasse kohta tagasi ei lähe. Mairo oli parim lohutaja ja toetaja, soovitades mul nädalakese proovida ja alles siis otsustada. Pärast nädalat ei tundunudki see töö enam nii raske. See ei olnud kindlasti mu lemmik ja ma ei näeks ennast sellel positsioonil pikemalt töötamas, aga see õpetas mulle vastupidavust ja sihikindlust. Kui minu teele on sattunud mingi uus raskus, olen enda julgustuseks nüüd öelnud: “Tüdruk, kui Sa suudad pressiruumis kaksteist tundi järjest vastu pidada, siis on see ülesanne käkitegu ja Sa saad sellega hakkama!”. See tõesti toimib!

Mairo:

Nagu Kaisa eelpool mainis, anti meile võimalus töötada puuvillatehases. Hea juhuse tahtel ja CV kirjelduse põhjal õnnestus mul puuvillapalli tõstuki ehk ing. k. moonbuggy peale saada. Austaaalia insenerid olid valmis nuputanud sellise masina, mille pikkus 15 meetrit, kus on liikuv lava ja suudab 2,5 tonniseid puuvillapalle peale korjata kuni seitse tükki. Samuti oli võimalik sellega rekkadest puuvillapalle maha laadida. Masina tühimass oli natuke üle 20 tonni ja koos puuvillapallidega kuni 40 tonni. Masinat jooksutas traktori diiselmootor ja hüdraulika abil liikus see edasi ja tagasi. Tagumised rattad keerasid nagu kahveltõstukil.

IMG_5221

Puuvillapallide tõstuk ehk ing. k. moonbuggy.

IMG_5178

Moonbuggy kontor.

Minu ülesandeks sai moonbuggyga põllu pealt palle tuua ja need tervetena puuvillatehase lattu jooksvale lindile toimetada. Seejärel laadisin pallid maha ja paarimees lõikas kile katki. Lindilt edasi liikus pall tervatate metallist silindrikujuliste ogalike vahele, mis need purustas. Sealt liikus puuvill juba pisemal kujul teiste protseduurideni: kuivatusse, puhastusse ja pressi, kust tulid lõpuks välja ilusad puuvillaristtahukad.

Meie ala juhendaja oli kohalik austraallane Phil, vanem kuuekümnendates härrasmees, kes oli pool oma elust seal töötanud. Tõsine igiliikur selles mõttes, et ta oli alati igal pool ning tema tööpäevad kestsid tihti kauem kui kaksteist tundi. Kui ta mõnikord õhtul kell kaheksa koju läks, siis hommikul kell viis oli ta juba platsis, patrullis ja jagas käske. Korda ja puhtust see mees armastas, nii pidime ka meie seda tegema. Ta oli sõbralik, ei karjunud, vihastanud ega öelnud kunagi kellelegi halvasti. Jäi igas olukorras rahulikuks. Talle meeldis ka palju rääkida, kui midagi küsisid, siis teadsid, et vastus ei piirdu vaid paari sõnaga.

Philil oli mitu abilist, üks vanem naisterahvas nimega Jess ja viiekümnendates meesterahvas nimega Jeff. Jess kujutas endast kui kõvaketast, kes kõik informatsiooni talletas ja teadis, kus mis on. Jeff oli Phili parem käsi, kes täitis kõiki tema etteantud korraldusi. Meie kahekesi, puuvillapallide tõsukijuht ja kilelõikaja-operaator, olime satelliidid ja Phil kõige aju. Pidime sõitma nii nagu tema tahtis ja käima seal, kus tema arvas. Kõik oli põhjendatud ja õigustatud. Kui Sulle midagi ei meeldinud, siis said pika loengu ja see hakkas jälle meeldima. Kõike oli normi piires, terrorit keegi ei saanud ja manipuleerimisohvriks ei langenud. Tagantjärgi mõeldes oli Phil kihvt vana omade põhimõtetega.

Töö polnud kontimurdvalt raske. Kaheteisttunnised öised vahetused läksid linnulennult, päevased seevastu mitte nii kiirelt. Tööpäeva jooksul oli kaks 15 minutilist pausi ning üks 30 minutiline lõuna. Pause nimetati peenema nimega cappaks ehk kohvipausiks või smokoks, mis tuletati sõnast suitsupaus.

Kui laoruumi lint oli puuvillapalle täis, jäi meil aega muudeks tegevusteks. Saime mängida malet ja male ruudustikul ühe kolleegi väljamõeldud põnevat mängu “Saa kokku 4”. Tööpäeva lõpuks oli iga mees oma nurgas ja ootas pikkamisi kojuminekut.

Minu töökaaslaseks osutus kohalik Austraalia maapoiss. Töötegijat temast väga polnud, aga juttu oli temaga tore puhuda. Teistes moonbuggy tiimides olid enamjaolt Eesti poisid. Kuradima muhedad sellid olid kõik! Siinkohal tervitan neid, kui nad peaks juhtuma seda postitust lugema: Egon, Rasmus, Säm, Raiko ja Timo!

IMG_5247

Feederbay tiim, vasakult: Egon, Mairo ja Timo.

Kui palju anti meie ajale ja vaevale vastutasuks raha? Kahe nädala palk tuli 3300 AUD-d ehk 2200 eurot. Luban mõnes järgnevas postituses teha täpsema kokkuvõtte, kui palju teenib veini-, teravilja- ja puuvillatehases, kas alati on pikad töötunnid tasuvamad ning kas eelistada päeva- või öövahetusi.

19400440_1573095326056366_999867317565340243_o

Meie vahetuse sõbrapilt. Pildil on ka meie otsesed ülemused. Pilt: Vassili Malgin.

2 thoughts on “Puuvillatehases töötamise võlu ja valu

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s