Me jäime lennukist maha!

Meie viimased päevad Austraalias möödusid vahvalt. Pidasime koos puuvillatehase töökaaslastega maha meeldejääva lahkumispeo Moree looduslikus kuumaveebasseinis.

Veekogu asus 30 km Moreest väljas ja otseses mõttes keset tühermaad, seda ümbritsesid vaid tühi põld ja mudamülkad. Sellest hoolimata mõjus pimedas tähistaeva ja kuuvalguse paistel tulikuumas vees koos parimate töökaaslastega vestlemine ja veemõnude nautimine maagiliselt. Kuna Austraaliasse on nüüdseks talv jõudnud ning ööd on jahedad (umbes 5-10 kraadi ringis), siis ei hakanud basseinis ka liiga palav. Või kui hakkas, said kuumakartlikumad ennast väljas jahutamas käia. Pakkusime omaltpoolt kolleegidele viinamarju ja meie endise tööandja Casella magusaid Yellow Tail veine. Õhtu oli tore ja meeleolukas.

Kõige enam jääme Moreest igatsema kindlasti oma mõnusat elukohta. Esimest korda Austraalias oleku ajal tundsime ennast tõeliselt koduselt. Meie peatuspaiga peremees Andrew ja perenaine Yvonne olid äärmiselt armsad ja toredad inimesed ning nende majas elada oli suur rõõm. Yvonne küpsetas meile lahkumise puhul Austraaliapärase õhtusöögi: lambaliha koos ahjus küpsetatud kartulite ja bataadiga ning aurutatud juurviljadega. Magustoiduks valmistati meile šokolaadimuffineid ning meie tõime Mairoga omaltpoolt sinna kõrvale jahutavat jäätist.

IMG_5201

Mairo meie Moree kodus sõbraliku tallekesega. 

Kuna olime soetanud lennupiletid, millega saime Taisse kaasa võtta vaid käsipagasi, pidime valdava osa oma asjadest (mida oli kümne kuuga meeletult palju kogunenud) jätma Austraaliasse. Õnneks lubasid Andrew ja Yvonne lahkesti meil asjad ja sealhulgas ka auto nende juurde hoiule jätta.

Lennuk Taisse pidi väljuma 20. juuni õhtul. Teekonda Sydneysse alustasime päev varem. Moreest Sydneysse viis meid rong, mis sõitis sihtpunkti veidi enam kui kaheksa tundi. Kohale jõudsime suurlinna 19. juunil kella poole viie paiku õhtul.

Majutuse olime broneerinud AirBnB kaudu kesklinna, et saaksime rongijaamast jala peatumispaika liikuda ja ka järgmisel päeval enne lennukile minekut Sydneyt jalgsi avastada. See oli hea otsus: nii rongijaam kui kesklinn olid elukohast vaid poole tunni jalutuskäigu kaugusel.

Rongist maha astudes tundsime ennast nagu kaks maakat, kes on esimest korda suurlinna sattunud. Olime viimased pool aastat elanud alla 10 000 elanikuga Griffithis ja Morees ning miljonilinna nägemine mõjus värskendavalt.

Nii me siis jalutasime käsikäes, mõlemal silmad imestusest ja imetlusest suured. Külastastasime Sydneyt õigupoolest juba teist korda. Eelmine kord (loe sellest lähemalt siit: Miks meile meeldis Sydneys käia, kuid mitte seal elada) ei jätnud meile miljonilinn väga sügavat muljet. Seekord aga ahvatlesid Sydney tuled meid niivõrd, et unustasime ennast lennuki väljumise päeval linna avastama natuke kauemaks, kui oleks pidanud.

DCIM103GOPROG0213872.JPGDCIM103GOPROGOPR3884.JPGDCIM103GOPROGOPR3887.JPG

Meie lennuk väljus Sydney lennujaamast kell 18:10. Kell 15:00 olime kesklinnas ning hakkasime tagasi peatuspaika jalutama, et oma kompsud kokku korjata ja lennujaama kiirustada. Kella 16 paiku saime elukohast liikuma ning mõtlesime lennujaama minna rongiga. Rong pidi sinna sõitma vaid 15 minutit. Nagu öeldud, kulus meil veel pool tundi, et rongijaama jõuda. Siis aga avastasime, et rongipilet lennujaama maksab ühele inimesele pea 20 dollarit. Kuna taksosõit lennujaama tuli kokkuvõttes odavam ja on ka mugavam, otsustasime kiirelt ümber ning leidsime takso, mis meid 35 dollari eest lennujaama viis.

Lennujaama ustest astusime sisse kella 17 paiku. Lennu väljumiseni oli jäänud ainult tunnike. Teadsime Mairoga, et tegelikult peab vist lennujaamas vähemalt kaks tundi enne lennu väljumist olema, aga ei teinud sellest suurt numbrit ning mõtlesime, et küll me ikka lennukile jõuame.

Kuna me lennujaamas olevatelt ekraanidelt infot selle kohta ei leidnud, kuhu või kuidas meie lennukile check-ini saame teha, siis otsustasime otse turvaväravate juurde minna. Kuna meil oli ainult käsipagas, siis arvasime, et äkki meie ei peagi check ini üldse tegema.

Kuna turvaväravates avastati meie käsipagasitest mitu purki Vegemite’i (austraallaste lemmik võileivamääre, mida mõtlesime kodustele kaasa osta), siis hoiti meid seal veidi kauem kinni ning lisaks sellele pidime ka kaasaostetud suveniiridest loobuma.

Lennuki väljumiseni oli jäänud ainult 10 minutit. Olime Mairoga mõlemad juba paanikas. Nägime ekraanit, et meie lennule on viimane kutsung ning alustasime oma nelja pagasiga tormijooksu väravate juurde. Jooksime sinna tubli 8-9 minutit ning jõudsime täpselt lennuki väljumise ajaks väravatesse.

Ulatasin pileteid kontrollivale stjuardessirõivistus neiule jooksmisest hingetuna internetist välja prinditud lennubroneeringu paberid. Ta vaatas neid nõutult ja lausus: “Need ei ole piletid! Kuidas te üldse siia saite ilma check-ini tegemata? Ma ei saa teid lennukile lasta.”

Sellest, mis sai edasi, kirjutame oma järgnevas postituses.

– Kaisa

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s