Mida ma Austraalias veedetud esimese aasta jooksul õppisin? (Vol1)

Oleme nüüd mõnda aega kodumaa suve nautinud. Tunnen, et hetkel on ideaalne aeg kokkuvõtteks ning tagasivaateks, mida Austraalia meile õpetas ja kuidas meie arusaamu elust muutis.

1. Ära lase ilmal rikkuda oma tuju ega dikteerida tegevusi.

Enne Austraaliasse minekut olin täielik päikesekummardaja. Kui päike siras taevas, võis Kaisat leida nagu aamen kirikust rannast. Minu päevitamisusku süvendas elukoht Pelgurannas. Jalutuskäik kodust mere äärde võttis umbes täpselt ühe minuti. Vahepeal veetsin isegi tööpäeva tunniajalise lõuna rannas. Kui ilmateade näitas, et homme tõotab tulla mõnus rannailm, kuid kui seda siis lõpuks ei tulnud ja ärgates kattis taevalaotust paks pilvekiht, oli minu päev automaatselt rikutud ning hommik täis tusatsemist ja pahameelt, sest pidin oma plaane ümber tegema.

Austraalias paistab päike kogu aeg. Seal veedetud kümne kuu jooksul võib pilvise või vihmase ilmaga päevi kahe käe näppudel kokku lugeda. Austraalia suvel detsembris, jaanuaris ja veebruaris näitas termomeeter enamus päevadel rohkem kui 30 soojakraadi. Mairol viskas mingi hetk kuumus nii üle, et ma pidin kurja vaeva nägema, et teda külma konditsioneeriga siseruumidest välja saada.

Kuna päike ei olnud Austraalias enam just kui kauge ja kättesaamatu unistus, vaid normaalsus, siis kadus ka vajadus igal võimalusel riided seljast heita ning soojuse ja valguse kätte oma nahka praadima minna. Naljakal kombel päevitasime või käisime rannas seal veedetud aja jooksul vaid mõned korrad, sest see ei olnud meie jaoks enam oluline. Vihmane ilm ja pilvine taevas tõid hoopis südamesse rõõmu ja rahulolu. Näen nüüd, et vihmasel ilmal on oma võlud. Kas olete märganud, et vihmastel päevadel on elurütm kuidagi teistsugune? Rahulikum, vaiksem. Ei ole vaja kuskile joosta ja kiirustada, saad rahulikult oma tempos kulgeda. Vihm tekitas mul Austraalias koduse tunde ning pani Eestit igatsema.

Austraalia õpetas mulle, et ükskõik mis ilm väljas on, ei tohi sel lasta oma tuju rikkuda või plaane mõjutada. Ilm on sinust sõltumatu faktor, seda ei ole võimalik mitte kuidagi muuta. Milleks stressata asjade pärast, mida sa ei saa muuta? Tuleb võtta hetketingimustest maksimum. Vihm ei saa olla takistuseks ega põhjuseks, miks oma plaane ära jätta. Mine just siis välja jooksma, kui vihma sajab. Pane sobilikud riided selga ja naudi karget ja värsket õhku ning vihmapiisku oma näol. Meie võimuses ei ole muuta olukordi ega ilma, vaid oma suhtumist.

dscf2320

Byron Bay.

2. Mulle meeldib rutiin.

Üks põhjustest, miks ma Austraaliasse minna tahtsin oli soov rutiinist välja astuda. Elada üks päev korraga, lasta lainetel end kanda. Kõige rutiinivabam periood oli mul Austraalias esimesel kahel kuul, mil ma ei käinud veel tööl. Kõik tundus uus ja huvitav. See oli periood, kus võisin ärgates teha kõike mida hing ihkab. Päevakava oli vaba. Samas ei olnud mul tööd. Uskuge mind kui ma ütlen, et kogu selle vabaduse juures tundsin end toona kõige õnnetuma inimesena maailmas, sest töötu olla ei ole meeldiv. Mairol oli töö ja ta teenis raha, samas kui mina olin kodus ja lappasin tööportaale läbi, helistades ja lootes, et keegi mind tööle võtta tahab. Mulle meeldib tunda ennast vajalikuna, areneda ja ennast teostada, ja mulle meeldib kui ma ei pea muretsema sissetuleku pärast. Ma naudin töörutiini, sest siis on vabad päevad kordi magusamad.

Austraalia õpetas mind hindama ja väärtustama kindla töökoha olemasolu. Olla kohustustest vaba on tore, kuid ainult teatud piirini. Kui Sul on kindel töökoht, siis ole selle üle õnnelik. Olgugi, et võib tunduda rutiinne ja tüütu ärgata iga päev samal ajal ja käia kaheksast viieni tööl. Samas ei pea Sa muretsema selle pärast, kas sul on raha ja tundma ennast väärtusetuna. Kui Sulle praegune töökoht ei meeldi, siis vaheta töökohta. Sa ise määrad oma saatuse, kõik on Sinu kätes, võta enda elu eest vastutus. Keegi ei sunni Sind hommikul kell 7 ärkama ja tööle minema, Sa teed seda ise igal hommikul vabatahtlikult. Alati on mingi võimalus oma elu paremaks ja elamisväärsemaks muuta.

19576597_1578948322137733_1497209874_o

Auscotti puuvillatehases.

3. Eesti ämblikke ei ole mõtet karta.

Enne Austraaliasse minekut pelgasin kohutavalt ämblikke. Kui mõni neist minu vaatevälja ilmus, pagesin hetkega kiljudes teise tuppa ning anusin, et Mairo ta kuskile ära viiks või kahjutuks muudaks.

Austraalias puutusime kokku käelaba suuruste Huntsmanide ning eluohtlikult mürgiste punaselg (ing. k. redback) ämblikega. Esimesel farmitööl GrainCorpis olid need isendid meie elukohas igapäevased nähtused.

Nüüd Eestisse tulles olen märganud, et ämblike olemasolu ei häiri mind enam nii palju. Kui märkan mõnda Eesti ämblikku, siis jätavad nad mind üpris külmaks. Ma ei tahaks, et nad mu peal roniksid, aga ma ei põgene ka kohe teise tuppa. Mõtlen, et need pisikesed olendid ei saa mulle halba teha, sest vähemalt ei ole nad mürgised. Kuidagi tasapisi ja märkamatult olen saanud oma suurimast foobiast üle.

15748933_10154837940377560_1855432416_o

Huntsman ämblikuga.

4. Suhe nõuab tööd.

Kui teatasime sõpradele Austraaliasse mineku plaanidest, tuli mitmeid kordi jutuks minu ja Mairo suhe ning kuidas välismaale elama minek võib mõjutada meie kooselu. Paljud tuttavad hoiatasid ning tõid näiteid, kuidas nende lähedased on kodumaale vallalistena naasnud.

Pärast kümmet kuud Austraalias saan suurepäraselt aru, mis võib paare lahku ajada. Koos elamine ja reisimine paneb suhte tugevuse tõepoolest proovile. Oli perioode, mil töötasime hommikust õhtuni ning mil puudus aeg pühenduda teineteisele või teha midagi romantilist. Fookuses oli tööpäeva üleelamine ja raha teenimine. Sellises olukorras on väga lihtne lahku kasvada ning on oht oma suhe vaid sõpruse tasandile taandada.

Teine äärmus, millega meil Austraalias elades rinda pista tuli, oli töövabad perioodid, mil nägime teineteist hommikust õhtuni. Siis jäi jälle aega iseendale väheks. Kuna elu Austraalias on väga liikuv ja aadress pidevalt muutuv, siis ei tekkinud kummalgi meist nii häid sõpru, kellega aeg-ajalt väljas käia ja kes aitaksid tuua ellu pisut enam vaheldust. Olime vaid meie kaks. Ja kuna Sul ei ole kohapeal kedagi teist, kelle peal stressi maandada, siis elad selle oma partneri peal välja. Kaaslasega pidevalt ninapidi koos olles tekib oht muutuda teineteise jaoks ärritajaks, sest inimene vajab privaatsust ning võimalust suhelda ja väljas käia ka teiste inimestega.

Elasime meiegi Mairoga läbi mõlemad äärmused – liiga palju või vähe aega koos ning õppisime, et suhe ei püsi iseenesest. Vahepeal tuleb oma kooselu värskendada mõne romantilise seiklusega ning aeg-ajalt tuleb anda üksteisele aega omaette olemiseks või sõpradega välja minekuks. Meid hoidis ja hoiab koos ühised huvid ja tulevikunägemused. Oluline on veel tahe – mõlemad peavad tahtma koos olla. Kumbki meist ei kujuta ette elu kellegi teisega. Need on põhjused, miks oleme suutnud raskustest välja tulla ning miks oleme siiani õnnelikult koos.

mairokaisa-72

Foto: Kaspars Suškevičs.

Jätkub…

– Kaisa

One thought on “Mida ma Austraalias veedetud esimese aasta jooksul õppisin? (Vol1)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s