Meie 17-tunnised tööpäevad meloni- ja arbuusifarmis

Miks armastame ennast piinata?! Olen selle üle viimastel kuudel ikka aeg-ajalt mõtisklenud, sest ei mõista, mis hoiab inimesi (kaasaarvatud mind ennast) tööpositsioonil, mis on niivõrd intensiivne ja stressirohke.

Parim viis viimase kahe kuu kirjeldamiseks on ehk tuua võrdlus Ameerika mägedega – aeglasele tõusule on langenud järsud ja adrenaliiniküllased langused ning jalustrabav emotsioonide keeris. Kuigi olen Eestis töötanud igati proovilepanevas meediagentuuris ning kirjutanud ja kaitsnud magistritööd, saan käsi südamel väita, et praegune töö meloni- ja arbuusifarmis ületab need saavutused närvikulult kümnekordselt. Ei möödu päeva, kus me Mairoga ei vannuks, et see jääb meie viimaseks tööpäevaks.

Töötame alates detsembri algusest Griffithis Rombola perefarmis, mis tegeleb erinevate puu- ja juurviljasaaduste korjamise, pakkimise ja produtseerimisega. Siin kasvatatakse lisaks arbuusidele ja melonitele veel mesimeloneid, brokkolit, kõrvitsaid, mandleid ning viinamarju. Rombola on küll perefirma, kuid kasvanud viimastel aastatel üheks Austraalia suurimaks meloni- ja arbuuside tootjaks. Ettevõte peamiseks kliendiks on kohalik supermarketite kett Coles ning väiksemal määral Woolworths ning Aldi. Kaupa eksporditakse ka välismaale. Vaata meie praegust tööandjat tutvustavat videot siit – Rombola Family Farms 2017 (Youtube).

19402037_1841583896168487_664265599013879921_o

Meie praegune tööandja – Rombola Family Farms.

IMG_7994

Arbuusipõld.

IMG_7993

Arbuus kuulub kõrvitsaliste sugukonda, ihkab soojust ning talub hästi kuivust. Seega on Austraalia kasvutingimused tema jaoks sobilikud.

Oleme haaratud ettevõtte sellesse osasse, kus tegeletakse melonite ja arbuuside ladustamise ning laadimisega. Minu ülesandeks on organiseerida klientide tellimuste alustel kaup ning vastutada ja koordineerida selle korrektne väljasaatmine. Mairo juhib tõstukit, aidates kaupa riiulitesse sättida, veokite jaoks komplekteerida ja laadida.

IMG_20180127_102127

Teisisõnu annan Mairole ja teistele tõstukijuhtidele juhised, milleseid sorte ja kui palju peame mingile konkreetsele rekkale laadima ning nemad otsivad need meie laost üles, panevad laadimiseks valmis ja laevad veokile. Hetkel saadame päevas keskeltläbi 10-15 suurt rekkatäit kaupa erinevatesse Austraalia piirkondadesse.

Kõlab küllaltki süütult, kuid ometi on need viimased kuud olnud kõige stressirohkemad ja tööaalaselt väljakutsuvamad minu elus. Miks?

Rombola perefirma on alles hiljuti suureks kasvanud ning seda on väljakujunenud süsteemides ning orgniseerimises (või selle puudumises?) äärmiselt tugevalt tunda. See omakorda tähendab seda, et on palju segadust ja tehakse vigu. Meie Mairoga oleme ühed neist inimestest, keda need apsakad kõige enam mõjutavad ja kelle elu vigade tõttu keeruliseks tehakse.

Juhtimisest rääkidest – ülemuseks on kõigest 26-aastane itaallasest perepoeg. Näen, et ta suhtub oma ettevõttesse kirglikult ning soovib südamest teha asju paremaks, pakkuda kvaliteetset kaupa ning olla hea juht. Ometi näib mulle, et tal on juhina veel meeletult arenguruumi, sest kuigi tema nägemus võib olla õige, armastab ta liiga palju ainult iseenda häält kuulata ja mitte oma töötajate ja kolleegide arvamust küsida, mõistmata, kuivõrd halvasti paljud asjad tema firmas on. Seda eeskätt just osakonnas, kus meie Mairoga töötame.

Tahaksin teda raputada ja öelda – mees, tule korraks oma kontoriseinte vahelt välja ja vaata, mis Su laos tegelikult toimub! Kõik kaup mida toodetakse, ladustakse suvalistesse riiulitesse ning meil puudub vähimigi ülevaade, kus miski asub. Ometigi eeldatakse, et leiame sellest segasumma suvilast üles täpselt õige sordi ja suuruse, nagu klient on tellinud ja nagu ülemus neile saata soovib. Eelistatult tuleks lahti saada mõistagi ka laos olevast kõige vanemast kaubast. Aga kuidas Sa seda teed, kui Sul puudub korralik süsteem, kus miski asub?

IMG_20180202_123025

Meloni palletid ehk kaubaalused.

IMG_20180127_093956

Arbuuside ladu.

Nii on juhtunud, et raiskame Mairoga tükk aega selleks, et leida ühte-kahte kaubaalust, et vastata täpsetele nõudmistele, samas kui laadmisjärjekorras ootavad 6-7 kärsitut rekkajuhti, kes ootavad juba tunde oma veoki laadimist.

19452910_1841556956171181_4825103437557133314_o

Teiseks suureks puudujäägiks on töötajate vähesus – laadimisprotessi on haaratud vaid mina, Mairo ja veel üks kohalik tõstukijuht. Eriti suur nõudlus on siin firmas just viimastele – headele ja oskuslikele tõstukijuhtidele, kellelt nõutakse imelisi sõiduvõimeid, ent makstakse vähe palka ning vallandatakse kohe, kui inimene pole esimesel päeval piisavalt osav või kiire.

“Eriti suur nõudlus on siin firmas just headele ja oskuslikele tõstukijuhtidele, kellelt nõutakse imelisi sõiduvõimeid, ent makstakse vähe palka ning vallandatakse kohe, kui inimene pole esimesel päeval piisavalt osav või kiire.”

Minul ja Mairol puudub kindel tööaeg ning alustame ja lõpetame oma tööpäeva siis, kui kõik tellitud veokid on ära saadetud. Alustame enamjaolt kella 7 ajal hommikul ning lõpetame tööpäeva 9-12 vahel õhtu/öösel. Oleme jõudnud staadiumisse, kus 12-tunnine tööpäev tundub nagu puhkus. Vabu päevi ei anta ja saad selle vaid siis, kui ise tööle ei ilmu.

Põhjus, miks Teile seda postitust hetkel trükkida saan ongi selles, et otsustasin endale täna vaba päeva võtta. Eile ütlesid tööl mulle kolm erinevat inimest, et näen väsinud/stressis välja ja ma otsustasin, et kui ma kõigi arvates nii jube välja paistan, ju siis on aeg endale natuke puhkust lubada… ei teagi, kas väsimus tulenes vähestest unetundide arvust või lihtsalt järjekordsest närvivapustusest.

“Oleme jõudnud staadiumisse, kus 12-tunnine tööpäev tundub nagu puhkus.”

Ma ei ole mitte kunagi elus nii palju tööd teinud –  äärmiselt pinevas keskkonnas, ilma vabade päevadeta, keskmiselt 12-16 tundi päevas. Vabade päevade puudumine on minu arvates järjekordne selle ettevõtte ühest suurimatest juhtimisapsakatest. Väsinud inimesed on kordi enam ärritunud ja eks niimoodi ju tekivatki vead sisse. Iga inimene vajab aeg-ajalt puhkust ja aega iseendale.

Suured probleemid päädisid sellega, et kaks meie osakonna väärtuslikku kolleegi; Luke, kes oli Rombolas töötanud juba üle viie aasta ja Shawn, kes oli meie otsene ülemus ning ladustamis- ja laadimisosakonna juht, otsustasid eelmisel nädalal keset tööpäeva, poole rekka laadimise pealt firmaga lõpparve teha.

Neil sai kõrini sellest organiseerimatusest. Nad olid juba nädalaid teinud iga päev vähemalt 15-tunniseid tööpäevi ning nende silmist peegeldus ülim väsimus selle organiseerimatusega võitlemisest. Nad mõistsid, et see on lahing, mida ei anna võita.

Saan neist täielikult aru. Mõtleme Mairoga samuti iga päev lahkumise peale ning imestame, mis meid siin selles justkui lõputus õudusunenäos kinni hoiab…

Sellel tööl on loomulikult ka plusspooli. Üks neist on piiramatu arv tasuta magusaid meloneid ja arbuuse! Oleme iga päev ühe lõuna ajal pintslisse pistnud ning koju söömiseks kaasa haaranud. Ja värskelt korjatud melon või arbuus – mmm, see on midagi erakordset!

IMG_7990

Päeva vitamiinilaeng – värske melon ja arbuus!

Rõõmu teeb veel see, et me ei pea töötama väljas, ligi 45-kraadises pöörases Austraalia kuumuses. Kuna meloneid säilitatakse külmas, on meie tööruumid pidevalt 6 kraadi ligiduses, meenutades pigem tüüpilist Eesti sügis-talvist ilma.

IMG_7986

Niimoodi seatakse melonikaste kaubaalustele. Üks kast kaalub 14 kg ja need tublid Korea poisid tõstavad neid päevad läbi.

Kolmas põhjus, mis mind isiklikult motiveerib, on võimalus arendada oma organiseerimis- ja juhtimisoskust. Olen pärast Shawni lahkumist pidanud sujuvalt tema tööülesanded endale võtma ning kuigi ma ei vastuta terve ladustamisosakonna töö eest, olen laadimise planeerija ning kordinaator.

Mind kutsuti mõned nädalad tagasi osalema firma juhtide koosolekule, kus kaardistati ettevõtte probleeme, pandi paika juhtimisstruktuur ning arutleti, kuidas protsesse sujuvamaks muuta.

Laua taga istudes avastasin end ühel hetkel mõttelt – ma olen kõigest üks kaugelt Ida-Euroopast pärit noor seljakotirändur, kes on selles firmas vaid ühe kuu töötanud, kuid ometigi istun ainsana hooajalistest töötajatest koos ülemustega sama laua taga. Mulle on antud võimalus osaleda ühe Austraalia suurima arbuusi- ja melonitootja juhtide koosolekul, avaldada oma arvamust ning esitada arendusettepanekuid.

Need on mõned näited neist tipphetkedest, mis on muutnud selle vaeva tasuvaks, tekitanud uhkust oma tööalaste saavutuste, stressitaluvuse ja püsivuse üle.

Töö eest pakutav rahaline tasu ei ole üüratu – meie palk on keskeltläbi 22-23 dollarit (ehk 14-15 eurot) tunnis, kuid arvutasime, et meeletute töötundide arvu tõttu on meil võimalik vaid kõigest kuu ajaga teenida sama palju raha, kui mõni inimene Eestis poole aastaga – 7000 AUD-d ehk rohkem kui 4500 eurot.

Meil on raske, kuid üritame pingutada, sest ei tea, kas meil tuleb kunagi veel elus võimalust nii lühikese aja jooksul palju teenida ning ennast proovile panna. Eks ole näha ning meil endalgi on huvitav jälgida, kui kaua me veel selles ettevõttes vastu peame.

Kirjutamise-kuulmiseni!

– Kaisa

 

 

4 thoughts on “Meie 17-tunnised tööpäevad meloni- ja arbuusifarmis

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s