Surmav listeeriabakter pani tööle melonitehases järsu punkti

Mul on tunne nagu oleksime detsembri alguses astunud rongi peale, mis sõidab peatusteta kusagile kaugele… Nägime akendest kibekiirelt mööduvaid maju ja loodust, kuid olime ise justkui ülejäänud maailmast ära lõigatud. Nüüd lõpuks, kui töö meloni- ja arbuusifarmis on läbi saanud, oleme jõudnud finišisse, saame rongilt maha astuda ja natuke hinge tõmmata.

Veebrari lõpukuupäevadel katkestati meie tehases ühtäkki kõik melonitellimused ning peatati pakkimine. Esiti ei mõistnud me, mis juhtus. Kõik näis ju kenasti toimivat. Ülemused olid vastuste jagamisel napisõnalised. 

Paar päeva hiljem tuli hommikul minu juurde kolleeg, kes küsis ärevalt: “Kas sa tead, mis on juhtunud?”. Minu eitava vastuse peale ütles ta, et kaks inimest olid meloni söömise tagajärjel oma elu kaotanud, ning et sellest räägitakse igal pool uudistes. Fataalsete intsidentide põhjuseks peeti listeeriabakterit, mis levib meloni koorel. Meediaväljaannetes seisis, et puhangu allikaks on farm NSW-is Riverina regioonis Nericonis. Kontori telefon olevat hommikust saati pidevalt helisenud ning suured Austraalia meediakanalid meiepoolset kommentaari nõudnud. Teisisõnu usuti, et nakatunud melonid olid pärit meie tehasest. 

Screen Shot 2018-04-04 at 18.28.11

Mäletame, et sõime Mairoga terve jaanuari- ja veebrarikuu vältel pea iga päev tööl ühe värske meloni ära. Ometigi ei juhtunud ei minu, Mairo ega ka mitte ühegi teise meie töötajaga midagi. Listerioos on nakkushaigus, mis ohustab eelkõige immuunpuudulikkusega ja vanemaid inimesi ning lapseootel naisi ja avaldub palaviku, pearingluse, iivelduse ja kõhulahtisuse häiretena. Listeeriabakterit leidub igal pool keskkonnas ning looduses – vees, maapinnas, loomasöötades ja loomade ning kalade soolestikus ning oluline on, et see ei ületaks soovituslikku taset. Inimesed puutuvad temaga sageli kokku, kuid sellega ei kaasne tingimata haigestumist. Listerioosi tuntakse haigusena, mis esineb harva, kuid lõpeb sageli surmaga. 

“Mäletame, et sõime Mairoga terve jaanuari- ja veebrarikuu vältel pea iga päev tööl ühe värske meloni ära.”

Alates sellest ajast külastasid meie tehast iga päev tähtsad tegelased erinevatest asutustest, kes testisid ning püüdsid leida puhangu põhjustajat. Nii palju, kui ma ülemustelt kuulsin ning omanikega juttu puhusin, siis konkreetset allikat ei suudetudki tuvastada.

Märtsi keskpaigas otsustasime Mairoga, et lahkume Rombolast, sest vajasime enne algavat puuvillahooaega väikest puhkust. Tootmine peatati 23. veebruaril ning selleks hetkeks, kui meie töö lõpetasime,  ei oldud melonite pakkimiseks luba antud.

Viimased kuu aega oli meie töö iseloom seega tibake teistsugune… 12-15 rekkast päevas sai 3-6 veokit ning 15 tunni pikkused tööpäevad asendusid normaaltööajaga. Pühendasime rohkem aega arbuuside väljasaatmisele, nende puhastamisele ja tehase koristamisele.

IMG_8015

Vaade rekkast.

IMG_8016

Sellistes kastides hoiustatakse arbuuse. Iga kast kaalub umbes 300 kg. Üks stack ehk virn kaalub seega umbes 1 tonn. Ühte rekkasse mahtus keskeltläbi 22-32 virna.

IMG_8024

Käsil on arbuuside puhastamine ja kastidesse tõstmine.

IMG_8025

Mairo paremas käes on S suuruses (kuni 5 kg) ja vasakus XXL suuruses (rohkem kui 12 kg) arbuus.

Lugesin täna uudistest, et Rombolale on viimaks antud roheline tuli ning tootmine taastatakse käesoleva nädala jooksul. Pressiteates seisis, et kuigi süüdlaseks peeti neid, ei ole siiani suudetud leida haiguse puhangu täpset põhjust. 

Screen Shot 2018-04-05 at 14.13.09

Listerioosi tagajärjel on tänaseks surnud kuus inimest ning haigestunud 13. Melonite müük on vähenenud rohkem kui 90 protsenti ning tööstus kaotanud miljardeid dollareid.

“Listerioosi tagajärjel on tänaseks surnud kuus inimest ning haigestunud 13. Melonite müük on vähenenud rohkem kui 90 protsenti ning tööstus kaotanud miljardeid dollareid.”

Kas lähkesime Rombolasse tööle tagasi?

Kirjutasin eelnevates postitustes (siin: “Meie 17-tunnised tööpäevad meloni- ja arbuusifarmis” ja siin: “Tunneli lõpus paistab valgus!“), kui õudne ja raske see periood minu jaoks oli. Kuigi meil oli Rombolas töötamise ajal teisi valikuvariante, kuhu tööle asuda, on meil ütlemata hea meel, et otsustasime siiski jääda ja pidasime lõpuni vastu. 

Kuigi see töö oli kohati hullumeelne ja ääretult stressirikas, jääb ta sellele vaatamata mu üheks kõige lemmikumaks tööks, mida Austraalias teinud olen. See oli enneolematult põnev periood, ma ei pidanud kunagi kella vaatama ja unistama tööpäeva lõpust (sest selleks ei olnud lihtsalt aega); töö pakkus palju vastutust ja vaheldusrikkust.

Lisaks vahvale tööalasese kogemusele jääme meenutama armsaks saanud kolleege. Sõnuseletamatult hea tunne oli näha oma silmaga, kuidas kohast, kus ma esiti iga päev mõtlesin lahkumisele, sai ajapikku tööandja, kelle juurde läheksin võimaluse korral iga kell tagasi. 

27655264_603429216655131_980176477658714142_n

Vasakult: Mairo, Fabian (pärit Saksamaalt), Johan (pärit Balilt), Isabel (pärit Saksamaalt), Misha (pärit Taiwanist) ja Kaisa.

“Sõnuseletamatult hea tunne oli näha oma silmaga, kuidas kohast, kus ma esiti iga päev mõtlesin lahkumisele, sai ajapikku tööandja, kelle juurde läheksin võimaluse korral iga kell tagasi.”
– Kaisa

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s